Kultuuripärand

Alutaguse on mitmes mõttes piiriala, kus sajandite jooksul kohtuvad eesti, vadja ja vene kultuurid, keel ja religioon. Kuni 14. sajandini elasid piirkonnas põhiliselt vadjalased, kelle suurim kääbaskalmistu asub Jõugal. Aja jooksul seguneti Narva jõe ääres venelastega ja Alutaguse südames eestlastega. Iisaku piirkonnas tekkis omapärane, kuid tänaseks kadunud rahvakild – poluvernikud. Lisaks Kalevipoja lugudele on Alutagusel rikkalik pärimus ka Jumalaemast, vene vägilasest Dobrõnjast, vürstinna Olgast, Põhjasõjast ja Karl XII-st, kelle  kullast tõld uppus Jõuga järve. Mäetaguse ja Kuremäe kandis on väikeselohulised kultusekivid ning Metskülas pikima kasutusajaga rauasulatuskoht Eestis. Vasknarvas, Narva jõe lähtes, asuvad Eestis ainulaadsed buunid ehk põiktammid. 

Marjulised metsas, Tuusna lähedal G. Vilbaste, 1929. ERM Fk 1394:185

Iisaku kihelkonnamuuseumis tutvustatakse piirkonna ajalugu, loodust ja kultuuripärandit, ning pakutakse erinevaid õppeprogramme.

Piirialad on ikka õitsenud rahuajal ja kannatanud sõdade ning rüüsteretkede käes. Seda võib eriti märgata Narva jõe äärsetel aladel. Narva ja Poruni jõe ääres on endiselt näha II maailmasõjast säilinud kaevikuliine ja punkreid ning soos on eristatav sakslaste poolt rajatud raudteetammi ase ja vanad pakkteed. Narva jõgi oli oluline kaubatee pikki sajandeid, kuni suureks paisunud kaubamahud enam väiksematele jõgedele ära ei mahtunud. Piirkonnale iseloomulik kaubavedu käis jõelotjadega. Neid veeti vastuvoolu piki kallast, hobuste ja nahkrakmete abil.

Narva linna arvukad saekaatrid ootasid talvisest metsateost saadud palke, mis parvetati kõrge veeseisuga mööda Alutaguse väikesi jõgesid ja ojasid metsast välja Narva jõkke või Peipsi põhjarannikule. Peipsi kallastele jõudnud palgiparved veeti piki randa Narva jõele. Selleks oli vaja tuulevaikset ilma ja treenitud hobuseid ning mehi.  Jõekallastel kõrguvad puuhalgude riidad ootasid lotjadele laadimist, ning linna puuturule vedamist. Vasknarva ja Karoli külade vahel keerduvad vanajõgede soodid ja laiuvad suured luhad, mis toitsid hulga veiseid. Nii kujunes piirkonnas üheks tegevuseks nahaparkimine ja säärsaabaste valmistamine. Veel 20. sajandi keskpaigani võis üle Eesti leida kandjate jalast Vasknarva tikutatud saapaid ehk serenskeid. 1930. aastatel tehti Vasknarva, Jaamaküla ja Karoli struugal heina enam kui 530-le kohalikule veisele ning arvukatele hobustele ja lammastele. Heinalisi tuli siia ka Jõhvi ümbruse mõisatest ning Peipsi põhjaranniku, Kuremäe ja Iisaku ümbruse küladest. Struugadel olid ka rikkalikud kalakoelmud, mis kindlustasid kaluritele korraliku saagi.

Küttepuude vedamine jõel. Foto: perekond Drozdik erakogu

Peipsi põhjaranniku ja Narva jõe ümbruse asustus eristub muust Eestist õigeuskliku vene kogukonna poolest. Rannikul, kalurikülades elav vene rahvas sisemaal elavate eestlastega eriti ei segunenud. Eestlased olid põlluharijad talupojad, kes elasid hajaasustusega külades. Rannarahvast kalurid elasid nn ridakülas ja teenisid lisaks kalapüügile elatist ka tõrva põletamise, koriluse ja kaubavedudega. Kokkupuutepunkt sisemaal elavate eestlaste ja rannikul elavate venelaste vahel oligi peamiselt kaubavahetus (vili kala vastu, vili tõrva vastu). Smolnitsa küla sai nime tõrvapõletajate (vene keeles smala) järgi. Rikkalikud jõhvika- ja pohlavarud võimaldasid lisateenistust koriluse näol. Oluliseks toidulisaks olid seened, millede tundmist ja toiduks valmistamist oskasid eriti hästi slaavi rahvad, sest pikkadel paastuaegadel olid seenetoidud need, mis asendasid liha. Korilus on aga säilitanud oma eheduse tänaseni ja üha enam tuntakse huvi vanade toitude ja oskuste vastu ning seente hapendamine on taas au sisse tõusmas.

Alutaguse soostikud on olnud nii loodusvarade allikaiks kui ka pelgupaikadeks. Veel 20. sajandi keskpaigas oli Muraka ja Agusalu soostike saartel ja ümbritsevates metsades kümneid talusid, mida nüüd tähistavad varemed või põlispuud. Sõdade ajal pakkusid külarahvale varju suurte soodega ümbritsetud soosaared ehk kriivad.

Kultusekive on seni peetud pigem Põhja-Eestile omaseks, kuid viimastel aastatel on leitud neid ka Mäetaguse ja Kuremäe kandi põldudelt. Metskülas, Muraka ja Selisoo vahelt on leitud üks pikima kasutusajaga rauasulatuskoht Eestis. Soos leiduvast soomaagist toodetud raud oli üks omaaegseid ekspordiartikleid.

Praeguse Kurtna noortelaagri asemel oli 1930. aastatel ja II maailmasõja ajal sõjaväe väljaõppe laager. Maastikul on näha vanade kaevikute ja laskepesade kohti. Tänaseks on Kurtnasse rajatud mitmeid puhkekohti, matka- ja tervisespordi radu. Pannjärvel on Alutaguse puhke- ja spordikeskus. Kurtna on oluline puhkeala eriti lähedal asuvate linnade elanikele, aga ka kogu Eesti ulatuses.

Jõugal asub Eesti suurim kääbaskalmistu, kus on ligi 270 kääbast ja 4 žalnikut, mida kasutati 11.–16. saj. Eestisse rännanud vadjalaste matmispaik on rajatud neoliitsele asulakohale ja praegused küla hooned on rajatud endise rauaaegse asula kohale. Arheoloogilistel väljakaevamistel leiti kääpast 13. –14. sajandi vahetusel maetud vadjatari randmelt varrastel kootud kindatükike, mis on vanim varrastel kootud tekstiilifragment kogu Ida- ja Põhja-Euroopas. Jõuga kindaleid toob varrastel kudumise oskuse Baltikumis 17. sajandist 14. sajandi algusesse ehk 300 aastat varasemaks. Jõuga Pesu- ja Liivjärv on populaarsed ujumis- ja puhkekohad. Vadjalasi ja poluvernikuid tutvustab Iisaku Kihelkonna Muuseum ja infotahvel Jõuga kääbaste juures.

Jõuga kääpast, vadjatari randmelt leitud kinda rekonstruktsioon. Foto: Anne-Ly Feršel Iisaku Kihelkonnamuuseumis

Aja jooksul on tänase Alutaguse piirkonnas olnud kokku ligi 16 mõisat. Praeguse seisuga on neist kuue: Iisaku, Illuka, Kurtna, Kiikla, Pagari ja Mäetaguse mõisapargid looduskaitse all. Mõisapargid on suhteliselt väikesed, peamiselt kodumaiste liikidega ja üksjagu metsistunud, kuid kohalikele olulised ja kodused kohad. Mõisate peamiselt vabakujulised pargiplaneeringud avavad kauneid vaateid pargiaasadele ja põlispuudele, vanad alleed juhatavad kas pargiserva avarusse või sumbuvad rohelisse padrikusse. Enamik praeguseid, ajaloo keerdkäikudes säilinud mõisahooneid, on ehitatud 19. saj klassitsistlikus või historitsistlikus stiilis. Kurtna ja Kiikla peahooned on kasutuseta, Iisaku mõisahäärber hävinud, kuid Illuka mõisas tegutseb edukalt mõisakool. Pagari mõis on üks Eesti hilisemaid stiilipuhtaid klassitsistlikke puitehitisi, mõisahoones tegutseb hostel. Mäetaguse mõisaansambli 14 stiilset kõrvalhoonet on korda tehtud ja nendes tegutsevad hotell, restoran, spa jpm. Peahoones asus aastail 1922–1982 kool ja seejärel vallavalitsus. Mõisast umbes kilomeeter loodes, Kabelimäe seljakul, on von Rosenite neogooti stiilis matusekabel (1874). Mäetaguse mõisa park olla istutatud Eugen von Roseni korraldusel talgute korras. Kogu vald olla kokku kutsutud ja iga talguline pidi ühe puu kaasa tooma ja parki istutama. Peale seda toimus talgulistele pidu söögi-joogi ja tantsuga. Eesti kirjamees Friedrich Gustav Arvelius töötas Kiikla mõisas koduõpetajana. Arvelius kirjutas siin esimese eestikeelse juturaamatu: “Üks Kaunis Jutto- ja Õppetusse Ramat I-II” (1782–87) ja “Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramat” (1790).

Kuremäe kloostri kalmistul on püha tamme kuivanud tüvi, mis seisab kloostripärimuse järgi paigas, kus enam kui neli sajandit tagasi ilmutas end talupoegadele Jumalaema. See iidne puu võib dendroloogide arvates olla üle 1000 aasta vana. Kloostri rajamine algas väikese õigeusu kabeli ehitamisega Pühamäele ehk Pühtitsasse 16. sajandil. Tänapäeval on Kuremäel kaunis ja hästi toimiv nunnaklooster. Vasknarva kirik, prohvet Eeliase skeeta kuulub samuti Kuremäe kloostri alluvusse. Sõjas rängalt kannatada saanud kirik on taastatud ja seal elab ligi 10 kloostriõde.

Vasknarva küla 1925 a, vaatega prohvet Eelia kiriku tornist, Narva jõe peal on näha kalatõkkeid ja teisel pool jõge Skamja küla. Foto: Leonid Mihhailovi kogu

Vasknarva ordulinnuse varemed kõrguvad Narva jõe ülemjooksu kõrgel kaldal. Vastu teisel pool jõge asuvaid Vene alasid paiknev linnus ehitati esmakordselt üles 1349. aastal ja toimis Liivimaa piirilinnusena. Linnus sai sõdades mitmeid purustusi ja ehitati korduvalt võimsamana üles, kuni kaotas oma sõjalise tähtsuse lõplikult Rootsi-Vene sõjas.

Vasknarva buunid ehk 3 põikimuuli (praegu mõõdetuna 660 m, 570 m, 220 m) ja üks voolu suunav tamm Narva jõe idakaldal (1420 m) rajati eesmärgiga ahendada jõe lähet ja kiirendada voolu. Hoidmaks ära Narva jõe lähtesse tekkivaid ummistusi, mis varasemal ajal segasid oluliselt kaubavedusid ja laevaliiklust.