Loodus

KOOSLUSED

Rahvuspargi maa on vaikselt merest kerkinud viimased 7000 aastat. Maakerke ja hoovuste ühistöö tulemusena sulgub aeg-ajalt mõni madal lahesopp ja selle sügavamasse keskossa jääb väike veesilm – jäänukjärv. Selliseid järvekesi on rahvuspargi territooriumil palju. Noorimad neist saavad suurimate tormide ajal mereveest lisa, teised on magedaveelised. Paljudes järvekestes on vett vaid meetrijagu ning eriti kuivadel suvedel saab järvest paksu mudaga täidetud lomp. Ajapikku maa kerkides kujunevad jäänukjärvedest madalsood. Rahvuspargist leiame haruldasi allikasoid, lääne-mõõkrohuga lubjarikkaid madalsoid ja liigirikkaid madalsoid.

Merepõhi on väga varieeruv, mis kohati langeb järsult kümnete meetrite sügavusse, andes toitumis- ja varjepaiku limustele, vähilaadsetele ja kaladele. Lahtedes on meripõhi valdavalt madal kivine või liivane ning need on olulised toitumispiirkonnad pesitsevatele ja läbirändavatele veelindudele. Mereelupaikades on rahvuspargi alal esindatud karid, liivamadalad, pagurannad, laiad madalad lahed ja lõukad. 

Sarapiku järv. Foto: Allar Liiv

Vilsandi rahvuspargis leidub madalaid paepanku ja väga haruldasi biohermsest ehk organismide jäänustest moodustunud lubjakivist kaljurandu ning ulatuslikke liivarandu ja luiteid. Madala rannikuga piirkondades esineb suvel soolakuiks kuivavaid, laugeid rannikumadalaid ja rannaniite. Avamerelt saabuv lainetus on ajuti tugev ning pinnast lükkavad kevadised jäämassid hoiavad madalate lahtede kaldaid pilliroostumise eest. Rannaniite esineb rahvuspargi maismaaosast 12%, ent kuna karjatamine on vähenenud, ei esine rahvuspargis enam ulatuslikke heas seisundis rannaniite.

Loopealsed laiuvad peamiselt miljonite aastate jooksul tekkinud paekivi avamusaladel, kus õhukese lubjarikka mulla paksus on alla 20 cm. Looduslikult leidub neid väga kuivi niitusid klibustel rannavallidel. Mujal on need kujunenud pikaajalise karjatamise tulemusena. Loodudel on karjatatud põhiliselt lambaid ja hobuseid. Alvarid on kogu maailmas väga piiratud levikuga, mis teeb nad globaalselt haruldasteks ja seetõttu ka erilist kaitset vajavateks kooslusteks. Ajalooliselt oli ka peaaegu kogu Vilsandi saar kaetud loopealsetega. Praeguseks on lood levinud 10% rahvuspargi maismaast. Loopealsed on äärmuslike kasvukohatingimustega alad ja metsastuvad aeglaselt. 

Kuusnõmme poolsaare rannaniidud vaatega Käkisilmale. Foto: Allar Liiv

Vilsandi rahvuspargi alast on ajalooliselt olnud metsaga kaetud väga väike osa. Neid üksikuid metsatukkasid hoiti hoolega ja seal kasvavaid puid kasutati eelkõige ehitustöödeks. Tänapäeval katavad noored kuni keskealised metsad endiseid inimese poolt avatuna hoitud poollooduslikke kooslusi – niidu- ja puisniidualasid, nõmmesid ja loopealseid. Mets on tulnud sinna, kus enam ei karjatata ega niideta. Rahvuspargi maismaast on metsaga kaetud umbes 47%. Kõige rohkem on rahvuspargis männikuid, mida leidub nii liivase kui paese mullaga aladel. Liival kasvavad nõmme- ja palumetsad, paealadel levivad loometsad, mis sarnaselt loopealsetega on väga liigirikkad. Kinnikasvanud puisrohumaadel leidub tamme- ja haavasalusid, pärnikuid, sarapikke. Soode ümbruses leidub kitsaste ribadena soostuvaid ja soometsi – kiduraid kaasikuid, männikuid ja segametsi. 

ELUSTIK

Pehme mereline kliima, avatus, mitmekesine maastik, paepealne mullastik ning koosluste pikaajaline hooldamine inimese poolt on loonud erilised eeldused mitmekesise elustiku tekkeks. Rahvuspargis esineb palju levila piiril kasvavaid taimeliike ning seetõttu on harulduste arv suur. Kaitstavatest taimeliikidest on esindatud silmjärvikas (Littorella uniflora), meripuju (Artemisia maritima), rand-ogaputk (Eryngium maritimum), mustjas sepsikas (Schoenus nigricans), saaremaa robirohi (Rhinanthus osiliensis) ja 32 erinevat orhideeliiki, sh saaremaa sõrmkäpp (Dactylorhiza osiliensis).

Arukäpp. Foto: Kadri Paomees

Loopealsetel elavad mitmed putukaliigid, näiteks punnpead, võrkliblikad, käristajad ja teised. Kalastik on tänu erinevatele merelistele elupaikadele mitmekesisemaid Eestis. Siin leiavad sobivaid elupaiku merisiig (Coregonus lavaretus lavaretus), lõhi (Salmo salar), jõesilm (Lampetra fluviatilis) ja võldas (Cottus gobio)  ning kohalike elanike toidulauda katavad põhiliselt lest (Platichthys flesus) ja räim (Clupea harengus membras). Liivastel rannikualadel elab ohustatud kahepaikne juttselg-kärnkonn ehk kõre (Bufo calamita), madalates mageveekogudes omapärase eluviisiga apteegi- ehk kirjukaan (Hirudo medicinalis).

Rahvuspargi piirkond on lindudele oluline nii pesitsus-, rände- kui talvitusalana. Piirkonnas on kokku registreeritud 247 linnuliiki, kellest siin pesitseb 114 liiki. Laidudel pesitsevad hahad, kajakad, pardid ja tiirud. Haruldastest liikidest on esindatud merikotkas (Haliaeëtus albicilla), kassikakk (Bubo bubo) ja niidurüdi (Calidris alpina schinzii). Suurimetajatest võib kohata põtra (Alces alces), punahirve (Cervus elaphus), metskitse (Capreolus capreolus), metssiga (Sus scrofa) ning mereimetajatest hallhüljest (Halichoerus grypus), kellele on rahvuspark oluline lesila ja sigimisala.

Niidurüdi. Foto: Allar Liiv