2020 suvine kursus
Karula noore looduskaitsja suvine kursus 2020 toimus 4.-7. augustil, kursusel osales 28 toredat noort.
I päev – alustuseks tutvustati noorte looduskaitsjate Junior Ranger võrgustikku ja tegevust nii Eestis kui Euroopas. Saime üksteisega tuttavaks, jagati laagrisärgid, panime paika traditsioonilise laagri lipu ja tegime grupipildi. Mängudega said nimed veelgi selgemaks ja õppisime oma laagrikaaslasi paremini tundma. Esimene loeng ja praktiline õppuse käigus tutvusime Eesti sisevete vähkide ja kaladega, nii omade kui võõrliikidega. Saime teada, kuidas näevad välja kalade neerud, kus asub süda, ujupõis. Põnevust tekitas kalade tundmise viktoriin. Margo Hurt Eesti Maaülikoolist näitas ka vähipüügivahendeid, erinevaid vähiliike, saime teada, kuidas eristada emast ja isast jõevähki, kuidas emane kannab marja laka all, milline on teistest väiksem marmorvähk, kuidas tunda ära ogapõskset vähki ja palju muud. Püüdsime Ähijärvest vee-elustikku ja pärast lühidat tutvust lasime nad järve tagasi oma elu jätkama.
Pärast õhtusööki tutvustas Andro Truuverk ööliblikaid. Oli uudiseks, et osad ööliblikad lendavad ka päeval – nad pole küll kiired lendajad, kuid oma aegluse kompenseerivad nad kireva välimuse ja mürgisusega. Samuti on olemas liblikaid, kelle emased valmikud ei lendagi. Osadel ööliblikatel on aga kohastumus nahkhiire lähenedes end söögiks sattumise eest pääsemiseks lennult kiirelt alla kukutada. Tontsuru aga oskab teha emamesilase piiksuvat heli, poeb mesitarusse ja limpsib seal mett. Lompimine on aga tegevus, kus liblikas hangib mineraale surnud loomalt, mudalombist või loomade väljaheidetest, just emastel on suurem mineraalide vajadus munade arenguks. Vihmavalingu tõttu polnud lootustki liblikate ööpüüki proovida, sellise ilmaga ei lenda ükski liblikas!
Karula noored looduskaitsjad laagri esimesel päeval, foto: Margit Turb.
II päev algas võru keele ja looduse õppega. Urmas Kalla Võru Instituudist rääkis, mis on ühist väikeste keelte ja looduse hoidmisel. Väikeste keelte ja liikide tekkel on palju ühiseid jooni. Me ei saa ühtki kadunud keelt ega liiki tagasi ellu äratada. Võrukeelsed taimede nimed on omapärased. Nimed on peamiselt sellistel taimedel, mida kasutati loomadele söödaks, ravimiseks või nõidumiseks. Kõiki kollaseid korvõielisi taimi nimetati seetõttu lihtsalt ärnikä, vaid võilille jaoks oli oma nimetus võiulill või võiuninn. Mõned taimenimed: kullerkukk – kullerkupp, kire käreleht – piibeleht, kikkakaadsa – nurmenukud, kurõkatla – kõik kellukad, valge ristikhein /ristkhain – valge ristik, pajulill, palanulill – põdrakanep, retelhain – roomav hanijalg, verihain, raudhain – raudrohi, pujokõnõ – puju, nabahain – tedremaran, ämmäkuleht – paiseleht, uppinhain – lõhnav kummel, karitshain – kortsleht, angõrhain, angõrpist – angervaks, põdralill – metsvits, viinalill – naistepuna, lõikhain – tarnad.
Peale lõunat jagunesime kolme gruppi, et teha talgutööd Karula rahvuspargi looduse heaks. Üks grupp läks appi loodusvahile hooldama Rebäse matkarada. Teine grupp tassis Ähijärve ääres märjalt niidult maha võetud võsa kokku hunnikutesse kuivemasse kohta, et selle saaks sealt ära viia ja niidutaimedele jaguks rohkem valgust. Kolmas grupp puhastas Mikilä ristis mudakonna lompi. Hundinuiade välja tirimine veest oli füüsiliselt päris raske töö. Noored töötasid kolm tundi usinalt ja päris suur hulk kasulikku tööd sai tehtud!
Õhtul rääkis Veljo Runnel loodushäälte salvestamisest. Tavaliselt filmide helitaustale ei oskagi tähelepanu eraldi pöörata, koos pildiga moodustavad nad terviku. Veljo tõi ka naljakaid näiteid, kus härmas maastiku kaadri taustal on kostnud fimis augustikuist ritsikate siristamist. Õhtul helide retkel andis tooni harilik lauluritsikas, nagu sel ajal kombeks. Nägime ja heli salvestamise vahendid tegid kuuldavaks ka nahkhiirte edukad toiduotsingud. Helide salvestamiseks on aga vaja minna loodusesse üksi või väiksema seltskonnaga.
Hilisõhtul pesti end puhtaks suitussaunas.
III päeva hommik algas puidust meisterdamisega. Igaüks tegi endale Meelis Kihulase rahulikul ja kindlal õpetusel tuulevurri ja kadakase kahvli. Tuulevurri kasutati ennemuiste signaalide edasi andmiseks külade vahel. Urvaste kandis olevat sellega koju kutsutud ka hobuseid. Kahvli meisterdamisel said noored teada, et kadakas on küll väga hea tihe puit voolimiseks, kuid okslikkus teeb sellest meisterdamise omajagu keerukaks. Puidust meisterdamine oli üksmeelselt kõigi lemmik ning ka järgmise aasta laagrisse sooviti puidust meisterdamist!
Peale lõunat läksid noored 4 grupina Karula maastikule orienteeruma ja geopeituse punkte otsima. Ülesanneteks olid punktides näiteks looduslikest materjalidest pildi meisterdamine, loodusheli salvestamine, liblika fotole püüdmine ja topsi mustikate korjamine hommikupudru tarvis. Kui enamik gruppe liikus mööda teid, siis üks grupp soovis ekstreemsemaid elamusi ja valis liikumiseks tee läbi tuulemurru, soiste ja tümade kohtade. Kõik jõudsid õnnelikult Plaagi lõkkekohta, seal avati koodlukuga kohver ning grupid said omale väikeseks üllatusauhinnaks kommi-küpsist.
Ilmataat korraldas meile imeliselt mõnusa õhtu telkimiseks ja lõkke tegemiseks. Isegi sääski polnud!
Laagri viimane hommik algas tee ja pudru keetmisega lõkkel. Pakiti kokku telklaager ning aidati loodusvaht Mati Urbanikul maha laadida puud lõkkekohta. Asemele laaditi kärusse noorte telgid ja kotid.
Karula rahvuspargi külastuskeskuses meenutati viktoriiniga laagris õpitut ning jagati tunnistused, langetati laagri lipp ning 4-päevane laager saigi läbi.
Laagris tehtud fotosid näeb: https://photos.google.com/share/AF1QipOMYCmELFjxWJ-wtGTNbu72zcjL5u2LPVItYaUcXonZMq-9On9J2J5E_9wRiFgaDA?key=b1Y5bXFSMkJlS2ZVbkhFMWVYWWlqLVNaanBSQkNR