Endla looduskeskusesse kogunesid reedel ja laupäeval (24-25.11) sügisseminarile noored looduskaitsjad. 

Reede õhtusse mahtus metsloomadega tutvumine. Elus loomi me ei kohanud, küll aga tutvustas liike ja nende talveks ettevalmistumist metsamees ja jääger Vahur Sepp. Uudistamist oli palju, sest terve põrand oli kaetud erinevate loomade „kasukatega“. Saime teada, et nii kobras kui saarmas on talvel aktiivsed, aga toidulaud on neil erinev. Kobras on taimtoiduline, saab talvel kõhu täis varem varutud puude koorest. Saarmas aga otsib veekogudest kalu, jõekarpe, konni jmt. Saarma karv ja nahk olid siledad, vastupidavuse etaloniks. Kopral on aga paksem karv ja omapärane lapik, justkui soomustega kaetud saba. Vahur rääkis ka ilvese ja kitsede suhtest, nimelt on üks teisele toiduks. Paljud metsloomad söövad aga hiiri - näiteks rebane, nugised, kärp ja nirk. Saime teada, et talvel on valge kasukaga valgejänes, nirk ja kärp, aga värvus võib muutuda ka teistel, näiteks metskitsel.  Oli igati põnev nende nahkade, aga ka sarvede, koljude katsumine, häälte kuulamine. Kõik laagri tüdrukud mahtusid ühe karu "kõhtu"! Ja poisid proovisid punahirve ja põdra moodi sarvekandmist. 

Vahepeal üllatasid meid ka kadrisandid, muidugi võtsime nad lahkelt vastu, tantsisime ja vastasime mõistatustele. Kadrisandid tõid meile karjaõnne, tänuks said õunu ja komme.

Fotod: Elo Raspel

Ööhämaruses tegime veel väikese jalutuskäigu kahe Linajärve vahel, igaüks leidis endale sealt kõige odavama elupäästja - helkuri. Värske lumi ja kuukuma taevas andsid nii palju valgust, et oleksime ka ilma taskulampideta piisavalt ümbrust näinud. 

Laupäeval pärast hommikusööki kinnistasime eilseid teadmisi loomadest ning häälestasime ennast ilma lainele. Õues oli ilm muinasjutuliselt lumesajune, aga esialgu kuulasime Kairo Kiitsakut toas. Kairo rääkis alustuseks, et huvi ilma vastu oli tal juba põhikoolis, aga samas oli ta ka aktiivne arvutimängija. Keskkoolis otsustas mängude asemel asjalikuma suuna kasuks ja lootis saada sünoptikuks, kellena ta nüüd Keskkonnaagentuuris töötabki. Saime põhjaliku ülevaate ilma kujunemisest ja sünoptiku tööst. Kui mõned ilma kujundavad mõisted tundusid keerulised (nt kõrg- ja madalrõhkkond, inversioon), siis mis on tormituul, äike ja rahe, teadsid kõik. Virmalisi ja halo oli ka mõni näinud, aga Kairo fotod avaldasid igatahes muljet. Põnev teadmine oli see, kui suur on Eesti/Euroopa/maailma rekordiline rahetera (vastavalt 8, 19 ja 20 cm), see on igatahes eluohtlik! Praktilise asjana arutlesime kuidas käituda tormise ilmaga (kössita lagedal või varju autosse). Kairo koos kolleegidega Keskkonnaagentuurist annavad ka ilmahoiatusi, vastavalt ohutasemele kollane-oranž-punane. Vaatasime ka tabelist järgi, millise temperatuuri ja tuulega on võimalus „külmapühi“ pidada, ehk koolist koju jääda. Ilmaandmeid on hea jälgiga nutirakendusest ILM+, sinna saab ka oma tähelepanekuid lisada - seda me ka õues tegime.

Seejärel suundusime õue ilma vaatlema. Kõigepealt sai igaüks ennustada lume veesisaldust- täitsime topsid koheva lumega ja jätsime tuppa sulama. Topsile märgiti ennustatav veetase kriipsuga – päris head tabamused said! Kairoga koos mõõtsime lumepaksust (12 cm), Linajärve  jääpaksust (6-7 cm), puhusime anemomeetrisse ka tuult. Muidugi ei saanud lapsed ilma lumesõjata, aga koos mängiti ka metskitsede magamasättimist ja tehti püramiidi!

Kui käed oli toas jälle soojaks saanud, meisterdasime õlgedest jõulumeeleolus külmkapimagnetid, abiks Laiuse õlemuuseumist Leina ja Epp. Pärast kooki, kokkuvõtet ja tunnistuste jagamist läksime kodudesse puhkama. Oli lühike, aga tegus kokkusaamine. Lubadus - järgmisel korral teeme pikema matka, mis seekord ajapuudusel ära jäi!

Seminaril osales 10 ümbruskonna noort, korraldas Elo Raspel Keskkonnaametist.