2024 sügisseminar
Reedel, 25. oktoobril kogunesid Alutaguse ja Endla kaitsealade noored looduskaitsjad sügisseminariks Peipsi järve äärde. Mitmes mõttes oli see piiriäärne kohtumine – läheduses oli Jõgevamaa ja Ida-Virumaa piir, järvel ka Eestimaa-Venemaa piir. Sügisseminar põimus kalade, kalakaitse ja kultuuripärandi ümber. Osalejaid oli 15 noort neljast maakonnast, enamus neist on juba varemgi kursustel osalenud.
Hommikul alustasime Mustvee sadamas tutvudes kalandus järelevalve inspektorite tööga. Inspektor Ivo Kask rääkis miks ja kuidas kalastajaid kontrollitakse. Inspektoritel on vaatluste tegemiseks mitmesuguseid tehnilisi abivahendeid, näiteks õhus ja vees töötavaid droone ning sõidukeid. Põgusalt oli juttu ka järve risustavatest kummitusvõrkudest ja nende välja korjamisest Peipsi järvest. Hea ja rahulik ilm andis meile võimaluse käia laevaga järvel sõitmas. Enne pardale minekut saime kiire ohutusõppuse – päästevestid selga, hoia reelingust kinni, jälgi ümbrust ja kuula alati kapteni käske! Piiriveekogu reeglite kohaselt piirdusime sõiduga kaldavööndis ja inspektor Raivo Ojakivi täitis laevakapteni ülesandeid.
Sadamast jalutasime sööma. Lõunasöögiks sõime koha praadi - aasta 2024 kala ja hinnatud ning maitsev kalaliik. Seejärel algas pikk, aga huvitav jalutuskäik Mustvee linnast Tihedale. Liikumise tegi sisukaks Anne-Ly tähelepanekud ja lood loodusest, kohalike majade, kirikute, surnuaedade ja muu elu-olu kohta. Peipsiäärsetes tänavkülades on põiminud omavahel erinevate rahvuste, usundite ja kultuuride traditsioonid. Saime teada miks on külg-külje kõrval asuvatel majadel kõrge vundament, mis eeliseid annab katusega siseõu, milleks on majadel erilised väravad, kuidas liigeldi kitsal tänaval varem, kuidas ja kelle jaoks kasvatati suures koguses kurke, mida toodeti Maratis, miks on õigeusklike ja vanausuliste kalmistute ristid teistsugused – seda kõike 5 kilomeetrisel jalutuskäigul Mustvee - Raja- Kükita- Tiheda.
Tihedal ootas meid pikisilmi Peipsimaa muuseumi giid Natalia. Tema tutvustas meile muuseumi kahte maja. Kõigepealt vaatasime Peipsi järve elu toas milline see suur järv üldse on ja milliseid kalu järves elab. Üllats, et Peipsi järves on nii palju saari ja suubuvaid jõgesid, välja voolab aga ainult üks jõgi - Narva. Vahval näitusel saime oma käega kaaluda Peipsist püütud kõige raskemat kala -säga (NB kaitsealune kala!) ja mõõta kui pikaks võib kasvada parasiit laiuss. Teises muuseumimajas avanes meie ees uks muidu kinnisesse vanausuliste kogukonda. Teame nüüd milline oli nende traditsiooniline riietus ja mis olid kodudes olulised elemendid, näiteks ikoonid, vene ahi, lestovka, padrutsnik, rukamoinik, samovar ning milliste lauluraamatute järgi vanausulised kirikus laulavad. Huvitav oli käte pesemise ja puhtuse hoidmise eriliselt suur rõhutamine.
Seejärel istusime kenasti kaetud laua taha teetseremooniale. Samovarides oli kuum vesi, tõmmiseks ivantsai ehk fermenteeritud põdrakanepi tee. Proovisime kas tassist ja alustaldrikult juues on maitsed erinevad, lubatud ja lausa soovituslik oli ka luristamine. Traditsiooniliselt võeti teed juues suhu ka tükike keedusuhkrut ehk keedusukkerit. Teed mekutades vähenes tasapisi keedusuhkru, präänikute ja barankade vaagna sisu. Seejärel oligi aeg tänada Nataliat võõrustamise eest ning sõita tagasi kodupoole. Endla ja Alutaguse piirkonna lapsed jätsid bussis hüvasti, sest tõenäoliselt oli see noorte looduskaitsjate kursuse viimane kokkusaamine. Kakskeelset seminari juhendasid Anne-Ly Feršel ja Mariia Smelska Alutaguse rahvuspargist, Elo Raspel Endla looduskaitsealalt.
Peipsi ääres veedetud päevast tegi videoklipi Maria: https://www.youtube.com/watch?v=KBzys1X1OYk