Rahvusparkides loetakse oluliseks kaitse-eesmärgiks arhitektuurilise omapära säilitamise, ja piirkonna maastikku sobivus, mistõttu seab kaitseala valitseja ehitustegevusele tingimusi, et eesmärki saavutada.

Keskkonnaamet lähtub kaalutlusotsuses rahvuspargi kaitse-eeskirja seletuskirjast, kaitsekorralduskavast, uuringutest ning vajadusel tellib ka eksperthinnangu. Lahemaa rahvuspargi keerukamate ehitusprobleemide lahendamise juurde kaasatakse nõuandva organina Lahemaa arhitektuuri nõukogu.

Rahvusparkides on erinev kultuuritaust ja seetõttu on ka arhitektuurilised nõuded veidi erinevad. Alutaguse rahvuspargis on ehitisi nii vähe, et seal ei ole kehtestatud konkreetseid tingimusi hoonete väljanägemisele.

Üldine reegel rahvusparkides on lihtne ja arusaadav: Uus hoonestus peab mahult ja arhitektuurselt lahenduselt olema piirkondlikku vormikeelt väärtustav, traditsioonidele toetuv. Lahendus peab täiendama olemasolevat keskkonda, samas võib olla oma ajastut kajastav. Välisviimistluseks kasutada piirkonnale omaseid materjale, nt hööveldatud või hööveldamata lauda, palkhoonetel freesimata palki. Vältida plekist ja plastikust kivi või puitu imiteerivaid materjale. Värvilahendustes kasutada piirkonnale omaseid toone. 

Arhitektuuriliselt väärtuslike hoonete asukoht Lahemaa rahvuspargis võib vaadata Keskkonnaportaalist (valida arhitektuuriväärtused kaitsealadel).