Sood ja metsad

Vaheldusrikka maastiku tõttu on Alutaguse metsad väga eriilmelised, kõige rohkem on kiduraid siirdesoo- ja rabametsi. Alutaguse rahvuspark loodi peamiselt varasemate sookaitsealade põhjal, mistõttu on elurikaste ja kuulsate Alutaguse laante esindatus rahvuspargis tagasihoidlik. Raskesti ligipääsetavates ja seetõttu inimtegevusest vähem mõjutatud aladel on säilinud tükikesi liigirikaste, põlismetsailmeliste loodusmetsade ja haruldaste metsaliikidega. Siinsetes metsades on lendorava ja must-toonekure elupaigad. Kohata võib viit kotkaliiki, samuti habekakku ja rabapistrikku. Alutaguse soodes pesitsevad kõik meie olulised sookahlajad nagu mudatilder, rüüt, väikekoovitaja, mudanepp ja kanalistest haruldane rabapüü.

Habekakk. Remo Savisaar

Habekakk. Foto: Remo Savisaar

Muraka on üks Eesti suurimaid ja paremini säilinud soomaastikke. Seda läbib kirde-edela suunaline rabasaarte ja laugaste rida. Sellest põhjas on lodud ja vesised lagerabad ning lõunas puis- ja laukarabad. Muraka soostikku kuuluvast Ratva rabast sai alguse Eesti sookaitse, kui 1938. aastal loodi sinna kotkaste kaitseks reservaat. Vanade lehtpuudega rabasaartel ja sooservades leidub veel lendoravatele sobivaid elupaiku.

Selisoo laugaste ja älveste rikast raba piirab läänest Mäetaguse oos. Soo hoiab püsivana  ümbruskonna ja Muraka soostiku veerežiimi.

Puhatu ja Agusalu soostik on üks viimaseid säilinud suuri siirdesooalasid Eestis. Siin on hästi jälgitavad soo kõik arenguastmed madalsoost rabani. Soostike saartel ja servades kasvab vanu looduslähedasi metsi. Poruni jõe kaldaid ilmestab väärtuslik põlismetsailmeline lammimets. Eesti soostikest suurimat, Puhatut, iseloomustab sopiline, laugaste ja järvedega ning paljude metsaste saartega maastik. Agusalu mosaiikset maastikku ilmestavad kõrgete kitsaste liivaseljandike ehk kriivade järsk vaheldumine väikeste soosiiludega.

Agusalu rabasaared. Sven Zacek

Agusalu rabasaared. Foto: Sven Začek

Luited

Agusalu ja Puhatu soostikus asuvad Eesti ainsad mandriluited ehk kriivad. Need luiteväljad tekkisid viimase jääaja lõpus, kui liustikest maha jäänud setteist vormis tuul umbes 200 kirde-edelasuunalist kitsast liivaseljandikku. Krivadel kasvavad nõmme- ja palumännikud ning ümbritsevad sookooslused moodustavad viirulise maastikumustri. Alutaguse üheks sümboliks peetavad kriivad on justkui sillad raskesti läbitavates soomaastikes.

Peipsi põhjarannikule jääb Eesti pikim liivarand ja luitestik.

Smolnitsas sirutub piki järve 5–15 m kõrge luitestik, millel kasvab männik. Lõunasse avatud luitenõlval on lahtist liiva, sambla- ja samblikurohkeid lagedaid alasid. Peipsi põhjaranniku liivaterad tekitavad hõõrdudes heli, moodustades nn „laulva liiva“.

Mandriluide ehk kriiva Agusalus. Anne-Ly Feršel

Mandriluited ehk kriivad Agusalus. Foto: Anne-Ly Feršel

Mõhnad, oosid ja järved

Mandrijää sulamisel kujunesid rahvuspargi alale Jõuga ja Kõnnu oosid, Illuka-Iisaku oosistik ja Kurtna mõhnastik. 

Jõuga ja Kõnnu oosid on pikad, järskude nõlvadega ja 30–40 m kõrged. Ooside jalamil on metsadega ümbritsetud Jõuga ja Kõnnu järved – kokku viis järve. Nende kallastelt ja veest on leitud mitmeid haruldusi, näiteks Ida-Eestis haruldast lääne-mõõkrohtu.

Illuka-Iisaku oosistiku Tärivere mägi (94 m ümp), asub ühel Eesti kõrgemail oosil. Siinses kuuse ja haavaga segametsas elavad lendoravad, kes leiavad siin varjumiseks ja pesitsemiseks sobivaid puuõõnsusi ning toitu. 

Kaitseala põhjaosas on Eesti suurima järvede tihedusega maastik – Kurtna mõhnastik ligi 40 järvega. Kurtna mõhnastiku vaheldusrikka reljeefi ja taimkattega maastikul on väärtuslikke, haruldaste liikidega järvi, näiteks Valge- ja Ahnejärv. Kurtna on piirkonnas oluline puhkeala. 

Narva jõgi, vanajõed ja luhaniidud

Rahvuspargi idaservas on Eesti suurima vooluhulgaga Narva jõgi. Koos Jaama ja Karoli vanajõgede ehk struugade ja jõeloogete vahele kujunenud lopsakate luhaniitudega on Narva jõe ülemjooksul kujunenud unikaalne maastik. Vanajõed  on Peipsi järve ja Narva jõe kaladele väärtuslikud kudemisalad. Struuga luht on pärandkultuurmaastik, mille säilimiseks on vajalik iga-aastane niitmine või karjatamine.

Karoli struuga. Anne-Ly Fersel

Karoli struuga. Foto: Anne-Ly Feršel

Mäetaguse tammik

Mäetaguse tammik on üks põhjapoolsemaid tammikuid Euroopas. Kõrged, kuni 300 aastat vanad, laiuva võraga puud on väga elurikkad, neil elab kümneid liike ja miljoneid isendeid. Tammiku heaks seisundiks on vajalik iga-aastane niitmine või loomade karjatamine.