Kaitsekord

Vastavalt kaitse-eeskirjale on Vilsandi rahvuspargi peamine eesmärk Lääne-Eesti rannikumaastiku ja -mere ning linnurikaste väikesaarte kaitse.

Rahvuspargi territoorium jaguneb:

• loodusreservaatideks (4, kogupindalaga 494,5 ha), kus tagatakse looduslike koosluste säilimine ja kujunemine üksnes looduslike protsesside tulemusena; 
• sihtkaitsevöönditeks (21, kogupindalaga 6895,1 ha), mis on jäetud looduslike protsesside meelevalda ja kus majandustegevust ei toimu;
• piiranguvöönditeks (6, kogupindalaga 41 205 ha), mis on leebemate piirangutega. 

Piirangud tegevusele tulenevad looduskaitseseadusest ja Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirjast.

Tööde-tegevuste planeerimise aluseks on kaitseala kaitsekorralduslik dokument ‒ Vilsandi rahvuspargi kaitsekorralduskava.

Innarahu loodusreservaat. Foto: Kadri Paomees

Ehitustegevus on  lubatud piiranguvööndis järgmistes kohtades:

1. Praegustel ja ka endistel õuemaadel kui seal ei esine kaitstavaid loodusväärtusi. Suurema ajaloolise asustusstruktuuri väärtusega külade aladel piirduda vaid ajalooliste elukohtade taastamise või olemasolevate hoonestatud kinnistute täiendamisega mitte uute loomisega, kuid uuemates, või tugevalt tihendatud külades on lubatud ka tänapäeval tihendamine (tihendatavad alad kaardil), antakse ehitustingimused, kas ja mis tingimustel on uute elukohtade rajamine lubatud. Väljapoole näidatud alasid uute elukohtade jm hoonekomplekside rajamine (v.a ajalooliste talukohtade taastamine) on vastuolus kultuuripärandi kaitse eesmärgiga – Vilsandi rahvuspargi külade ehituspärandi, asustusstruktuuri ja maastike säilimise tagamisega.
2. Eluhoone amortiseerumisel või suurema elamispinna vajadusel on lubatud kinnistule teise elamu ehitamine kas olemasoleva õueala piires või vahemaaga minimaalselt 20‐50 m uue õueala moodustamisega, järgides seejuures, et ühe ajalooliselt, st enne 1944. a, hoonestatud talumaale ei tekiks enam kui kaks elamukohta ja loodavad õuealad jääksid väljakujunenud hoonestusala piiresse, järgides niimoodi asustusstruktuuri kujunemise põhimõtet. Uute elamukohtade kavandamisel tuleb tagada ajaloolise maakasutuse kaitse, vältides ehitamist 1. väärtusklassi avatud maastike põllu- ja rohumaadele. 

Uusehitiste sobitamiseks Vilsandi rahvuspargi pärandmaastikku tuleb arvestada ajaloolist asustusstruktuuri, kavandades hooned kompaktse õuealana ja järgida järgmiseid piirkonnale iseloomulikke mahte ja ehitusmaterjale:

 (1) rahvusparki sobivad lihtsa arhitektuurilise lahendusega, ristkülikukujulise (laiuse-pikkuse suhe 1:1,5- 1:4) põhiplaaniga, toretsevate rõdude ja sammasteta, kahekorruselised (põhikorrus ja katusekorrus), peamiselt ühemahulised hooned;

 viil-, kelp- või poolkelpkatusega, kaldenurgaga 30-45 kraadi, räästajoon peaks ulatuma vähemalt esimese korruseni; 

(2) eeskojad ja katuseuugid on mahult tagasihoidlikud, mitte suuremad kui 1/3 küljepinnast, põhikatusest madalama harjajoonega;

(3)palgist eluhooned on ehitatud enamasti puhasnurgaga, (ristnurk ja tapiotsad on olnud abihoonetel või vanemate, madalamate rehielamute nurgaseostes), avad neljakandilised, avatäidete piirdeliistud nurkades ilma üle-ulatuseta;

(4)väilsviimistluses sobivad materjalid on puit, roog, looduslik kivi (katusel ka plekk, asbestivaba eterniit, tõrvapapilaadsed materjalid), tänapäevased ehituskivist või -plokist seinad katta laudisega või krohvida; 

(5) vältida tuleks võõrapärase kultuurimõjuga trempel konstruktsioone, (kus sein ja räästajoon tõusevad kõrgemale hoone esimesest korrusest), kataloogi- ja moodulmajade ning peenikesest ümarast freespalgist hoonete ehitamist; 

Ajaloolise väärusega hooned

Ajalooliselt on  taluhoonete seinad ehitatud enamasti tahumata või tahutud palkidest. Tulenevalt piirkonnas kättesadavast materjalist võis rehealuse või majapidamishoonete osa olla ka maakivist, kasutati raud- ja paekivi, kas eraldi või segakivimüüris. Alates algselt lahtiselt laotud madalast soklist kuni päris viimaste palgiridadeni ulatuva müüriosani. 

Hooneid katsid õlest või roost kõrged kelpkatused, mida kaunistasid nikerdustega unkalauad. Talu vanimad peahooned – rehemajad – kuuluvad Lääne-Saaremaal rehielamu lõunatüüpi, kus rehetuba ja rehealune on enam-vähem võrdse kõrgusega. Siiski ei ole kindlalt teada, millistes rahvuspargi piirkonnas säilinud rehemajades ka elati, sest varem kui mandril, hakati Lääne-Saaremaal ehitama lahuselamuid, millest vanimad olid samuti kõrge täiskelpkatusega. Vanu rehemaju võidi kasutada hiljem ka keldri asemel tuhlistubadena ja nendele võis  olla laia katuseräästa pikendusena eraldi mahtudena juurde ehitatud madalamaid laudaruume, varjualuseid küttepuudele või tarbeesemetele või eeskodasid. Loode- Saaremaa rehetubadesse pääses kas läbi rehealuse või rehetoa teise otsas asunud majandusruumi -küüni, puudus otseühendus õuega. 

Kuna vanematel rehemajadel kambreid ei olnud, siis valgustas läbi maja ulatuvat rehetuba paar pisikest ruudukujulist akent. Rehe- ja vanemate elumajade katuseosa oli rohkem kui 2/3 hoone visuaalsest kõrgusest, katused kaeti õlgede või rooga, mida hoidsid kinni erineva pikkuseha harimalgad. 

Hilisemal ajal ehitati lahuselamud kitsamate, endiselt lahtiste räästastega, poolkelp- või viilkatusega, mis olid visuaalselt vähemalt katustega samakõrgete seintega. Katused võidi katta lisaks õlgedele ja roole ka puiduga (laud, laast, kimm) tsementkivide või valtsplekiga.  Otsaviilul võis esineda nii horisontaalset kui vertikaalset laudist, viimaste otsi võidi lõigetega kaunistada ning need  lõppesid horisontaalse veelauaga. Otsaviilu rooviotste kaitseks võidi kasutada samuti (kaunistatud) lauda.

Kui vanad, pikad rehemajad ja kooselamud võisid olla  pikkade nurgatappidega, (vaheseinte liitumine külgseintega lahendati sealgi enamasti lühinurkseotisega) siis lahuselamud ehitati juba üleni tahutud või ka saetud palgistpuhasnurgaga ja kaeti enamasti laudisega, mida on värvitud, kas värvimuldadega toonitud keedu- või õlivärviga (seinad heledamat,  nurga ja ava piirdeliistud tumedamat tooni).  Seintel esines kahte tüüpi laudise paigutust ‐ horisontaalse profiiliga laudis või alumine vöö kitsamast püstlaudisest, (mida pritsmed rohkem kahjustasid ning vajas sagedasemat vahetamist,) seina ülaosas horisontaallaudisena laiem profiiliga laud, mida eraldab vöölaud. Nurgalauad olid laiemast ja paksemast materjalist. Pikad tapiotsad võisid olla ka hilisematel kõrvalhoonetel- aitadel, lautadel ja sageli ühte mahtu ehitatud saun-suveköök-sepikojal kuid tänu puidu ristlõike avatusele niiskusele ja UV-le ning tapiotste vahele kogunevale niiskusele, on just tapikohad hoone puidu pehkimise alguseks ning soovitatav seepärast vältida või vähemalt puidu ristlõiget laudisega kaitsta.